Hariduslike erivajadustega õpilaste õppe koordineerijate ainesektsioon
HA aastaraamatust 2017?
Kärt Käesel
2009. aastast kehtima hakanud Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab haridusliku erivajadustega (HEV) õpilaste õppekorralduse erisused nii munitsipaal- kui riigikoolides. Märksõnaks on siin kaasav haridus, mille järgi õpib HEV õpilane üldjuhul oma kodule kõige lähema kooli tavaklassis. See on osutunud meie kooliperedele üsna suureks väljakutseks. Hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamine vajab ressursse, mida tihtipeale napib. Imesid tuleb korda saata olemasolevate võimaluste piires. Selleks nimetab koolijuht ametisse inimese, kelle tööülesanne on koordineerida, organiseerida ning aktiveerida tegevusi, mille käigus teistest erinevate vajadustega õpilased suudaksid haridust omandada ning oleks rahul ja õnnelikud. Justnimelt rahul ja õnnelikud - et nad ei muutuks kurjaks, ei tõmbuks endasse, ei jätaks kooliteed pooleli, ei muutuks hävitavaks, ei kaotaks usku endasse ja oma tulevikku. Seepärast on meie ainesektsiooni kõige erakordsem ettevõtmine ainesekstiooni loomine 2014. aasta septembris. Erakordne on, et igas eesti ja vene õppekeelega koolis leidub inimene, kes on võtnud endale nii suure vastutuse. HEV õpilaste õppe koordineerija ei ole eraldi ametikoht. See on tänuväärne töö, mida tehakse oma põhitööle lisaks. Meie hulgas on õppejuhte, sotsiaalpedagooge, eripedagooge, koolipsühholooge, aineõpetajaid, klassiõpetajaid, logopeede. Erakordsed inimesed, tihe töögraafik (üks kohtumine igas kuus), eesti ja vene õppekeelega koolide võrdne panustamine, aktiivne osalemine (25-60 inimest igal üritusel), soojad inimesed ja kolleegitugi, oma teadmiste-kogemuste lahke jagamine – kõik see tegi meie esimese ühise aasta erakordseks kuid eraldi tooksin välja kõige viimase sündmuse maikuus. Meid võõrustas Eduard Vilde muuseum Kadriorus, Rohelise Aasa tänaval, imekauni Kadrioru pargi kõrval. Kohaletulnuid oli vähe kuid kohtumine meie kirjanduse suurkujuga kujunes eriliseks. Eduard Vilde haprast tervisest ja haavatavusest kõneles muuseumis eksponeeritud näitus „Külmetav kirjanik“. Oleks temagi ehk vajanud õpilasena individuaalset lähenemist. Eduard Vilde lühikeseks jäänud haridustee ei takistanud tal hiljem kinkimast meie kultuurivaramusse hinnalisi pärle. Ta kogus oma tarkusi ja kogemusi reisides ning värvikat elu elades. Paraku oli tema füüsiline tervis elu lõpupooles halb ning see mõjutas ka tema meeleolu ja vaimu. Ta otsis vastuseid armastusest kuid alles siis, kui see enam ei aidanud. Meie – HEV õpilaste õppe koordineerijad – teame juba praegu, et õhust ja armastusest tähtsamat ei ole ning loodame väiksemaid ja suuremaid imesid korda saata ka järgmisel õppeaastal.
HA aastaraamatust 2017?
Kärt Käesel
2009. aastast kehtima hakanud Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sätestab haridusliku erivajadustega (HEV) õpilaste õppekorralduse erisused nii munitsipaal- kui riigikoolides. Märksõnaks on siin kaasav haridus, mille järgi õpib HEV õpilane üldjuhul oma kodule kõige lähema kooli tavaklassis. See on osutunud meie kooliperedele üsna suureks väljakutseks. Hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamine vajab ressursse, mida tihtipeale napib. Imesid tuleb korda saata olemasolevate võimaluste piires. Selleks nimetab koolijuht ametisse inimese, kelle tööülesanne on koordineerida, organiseerida ning aktiveerida tegevusi, mille käigus teistest erinevate vajadustega õpilased suudaksid haridust omandada ning oleks rahul ja õnnelikud. Justnimelt rahul ja õnnelikud - et nad ei muutuks kurjaks, ei tõmbuks endasse, ei jätaks kooliteed pooleli, ei muutuks hävitavaks, ei kaotaks usku endasse ja oma tulevikku. Seepärast on meie ainesektsiooni kõige erakordsem ettevõtmine ainesekstiooni loomine 2014. aasta septembris. Erakordne on, et igas eesti ja vene õppekeelega koolis leidub inimene, kes on võtnud endale nii suure vastutuse. HEV õpilaste õppe koordineerija ei ole eraldi ametikoht. See on tänuväärne töö, mida tehakse oma põhitööle lisaks. Meie hulgas on õppejuhte, sotsiaalpedagooge, eripedagooge, koolipsühholooge, aineõpetajaid, klassiõpetajaid, logopeede. Erakordsed inimesed, tihe töögraafik (üks kohtumine igas kuus), eesti ja vene õppekeelega koolide võrdne panustamine, aktiivne osalemine (25-60 inimest igal üritusel), soojad inimesed ja kolleegitugi, oma teadmiste-kogemuste lahke jagamine – kõik see tegi meie esimese ühise aasta erakordseks kuid eraldi tooksin välja kõige viimase sündmuse maikuus. Meid võõrustas Eduard Vilde muuseum Kadriorus, Rohelise Aasa tänaval, imekauni Kadrioru pargi kõrval. Kohaletulnuid oli vähe kuid kohtumine meie kirjanduse suurkujuga kujunes eriliseks. Eduard Vilde haprast tervisest ja haavatavusest kõneles muuseumis eksponeeritud näitus „Külmetav kirjanik“. Oleks temagi ehk vajanud õpilasena individuaalset lähenemist. Eduard Vilde lühikeseks jäänud haridustee ei takistanud tal hiljem kinkimast meie kultuurivaramusse hinnalisi pärle. Ta kogus oma tarkusi ja kogemusi reisides ning värvikat elu elades. Paraku oli tema füüsiline tervis elu lõpupooles halb ning see mõjutas ka tema meeleolu ja vaimu. Ta otsis vastuseid armastusest kuid alles siis, kui see enam ei aidanud. Meie – HEV õpilaste õppe koordineerijad – teame juba praegu, et õhust ja armastusest tähtsamat ei ole ning loodame väiksemaid ja suuremaid imesid korda saata ka järgmisel õppeaastal.